Mälestuste värav

"Minu vanaisa oli vaikne mees, kuid tema käed ei puhanud kunagi. Ta armastas puutööd ja tema töökoda oli täis männi lõhna ja vanu tööriistu. Lapsena istusin sageli tema kõrval ja vaatasin, kuidas ta lihvis servasid ja pani iga detaili hoolikalt kokku.

Pärast tema surma otsisin pikka aega midagi, mis meenutaks teda. Nüüd on mul tema tuhaga kristallsüda, mis seisab tema vana loomingu kõrval – väikese puust hobuse, mille ta kunagi mulle meisterdas. Ja iga kord, kui seda silitan, tunnen, et tema käed on ikka veel siin."

"Mu emal olid alati taskud komme täis. Ei olnud tähtis, kui vana ma olin – iga kord, kui ma tema juurde läksin, surus ta mulle karamelli pihku. Pärast tema surma kandsin viimast kommi, mille ta mulle andis, pikka aega taskus. Ma ei suutnud seda süüa ega tahtnud seda ära visata. Lõpuks panin selle väikesesse puidust karpi koos kristallsüdamega, milles on tema tuhk.

Iga päev, kui avan karbi ja näen seda tillukest kommi, tunnen, justkui ta kallistaks mind jälle."

"Ma ei tea, kuidas seda kirjutada, aga ma lihtsalt tahan öelda, et igatsen oma koera Brunot nii väga. Ta oli meiega 13 aastat ja oli parim koer maailmas. Ta ootas mind alati ukse juures, ja nüüd on seal ainult tühjus. Kui sain urni tema tuhaga, ei suutnud ma alguses seda isegi vaadata. Aga siis mõtlesin, et võib-olla on isegi hea, et ta on ikka veel kodus. Kui mul on kurb, istun urni kõrvale ja räägin temaga, nagu ta saaks mind kuulda. Võib-olla see kõlab rumalalt, aga see aitab. Aitäh, et tegite midagi nii ilusat, kus ta saab nüüd olla."

"Kui hoidsin oma kätes klaasist mälestuseset oma tütre tuhaga, tundsin esimest korda pärast tema lahkumist rahu. See oli, justkui ta sosistaks mulle, et ta on endiselt minuga, et ta pole kadunud, vaid lihtsalt läinud teisele poole. Teie kingitus – oskus muuta valu soojendavaks mälestuseks – on hindamatu. Aitäh, et andsite mulle midagi, mida saan iga päev käes hoida ja teada, et killuke minu väikesest tüdrukust on ikka veel siin. 💗"

"Meie koeratüdruk Līza teadis alati, kui mul ei olnud hea olla. Mul oli raskeid päevi tööl, mõnikord tundsin end täiesti ülekoormatuna, kuid ta tuli alati joostes, pani pea mu põlvele ja jäi lihtsalt vaikselt sinna. Sõnu ei olnud kunagi vaja. Kui ta lahkus, tulin koju ja esimest korda ei jooksnud keegi ukse juurde. Tühjuse tunne oli kohutav. Tänu teie kaunile klaasurnile tean nüüd, et Līzal on meie kodus auväärne koht – seal, kuhu ta on alati kuulunud."

"Ma ei arvanud kunagi, et just see on see, mida ma kõige rohkem igatsen. Telefonikõned.

Ema helistas mulle iga päev. Isegi kui polnud midagi rääkida, leidis ta alati põhjuse. "Ma tahtsin lihtsalt küsida, kuidas sul läheb." Või "Kas sa nägid, et täna lubati vihma?" Need olid lühikesed kõned, vahel isegi alla minuti. Ja nüüd, kui keegi mulle enam niisama ei helista, on kodus kuidagi imelik vaikus.

Kui sain urni tema tuhaga, ei teadnud ma, kuhu see panna. Aasta hiljem kogusin lõpuks julgust ja viisin selle kolumbaariumisse. Aga tema number on ikka veel mu telefonis. Ja mõnikord ma mõtlen – mis juhtuks, kui ma selle numbri valiksin? Võib-olla ta võtaks vastu ja ütleks oma tavalise: "Ma tahtsin lihtsalt su häält kuulda."

"Venna kaotamine on nagu osa iseendast kaotamine. Me olime lahutamatud ja kui ta lahkus, tundsin, et maailm jagunes kaheks – üheks, kus tema oli, ja teiseks, kus olin mina.

Täna kannan ripatsit, milles on tema tuhk, ja vahel kujutan ette, et kui ta saaks, ütleks ta mulle: 'Ma olen ikka veel siin, vend.'"

"Minu vanaisal oli vana raadio, mis mängis nii valjult, et seda oli kuulda kogu majas. Igal hommikul häälestas ta selle samale jaamale ja kui tema lemmiklaul hakkas mängima, tantsis ta vanaemaga otse köögis.

Pärast tema surma valitses majas kummaline vaikus. Kui tõin koju mälestusklaasi tema tuhaga, panin selle vana raadio kõrvale, mis oli juba ammu vait jäänud. Ja siiski, kui sulgen silmad, kuulen teda laulmas ja vanaema naermas. Need on just need mälestused, mida ma tahan endaga kanda."